Selles postituses analüüsin oma praktilist kogemust seoses küsimustiku ja testi koostamisega.

Minu elu tasakaal 2018 sügissemestril
Kartul

Küsimustikku ja testi koostades tekkisid järgmised mõtted:

koostamisel ja täitmisel tekkinud mõtted ja probleemid:

• Päris palju aega läks, et leida teema nii küsimustiku kui testi tarvis, mis endale atraktiivne tunduks
• väljakutseks oli ka küsimuste välja mõtelmine selliselt, et oleks võimalik kõik 5 erinevat vastuse tüüpi ära kasutada (märkeruudu, rippmenüü jne)
• küsimuste koostamisel tuli pidevalt meeles hoida, et vastused annaksid mingisugust infot, mida hiljem töödelda saaks. Mina tegin vea sellega, et jätsin vastusevariandiks ka valiku Muu, mis ei anna mitte mingisugust infot töötlemiseks.
• tuleb välja, et probleeme oli päris mitu, kuid õnneks ei olnud ma ainukene. Teiste küsimustikele ja testidele vastates leidsin ka vigu (nt ühel ei saanud enne järgmise küsimuse juurde minna, kui olid vastuseks valinud kõik vastusevariandid)
• keeruline oli leida inimesi, kes küsimustikule vastaks. Kuna ise vastasin kõigi teiste küsimustikele ja testidele, siis olin arvamusel, et ka kõik teised lähtuvad sellest, et täidavad ka kõigi teiste küsimustikud ära.

 

Selle küsimuse juures oleks vaja paremini mõelda läbi vastuse variandid. Võibolla oleks tulnud rokem valikuid anda.

Selle küsimuse juures oleks tulnud piirata valiku võimalusi, et iga vastaja saaks valida ainult ühe vastuse.

Kuna loengus seda tööd tehes, sain ma aru, et vastajateks on vaid üliõpilased, siis lisasin selle küsimuse. Kui aga selgus, et vastajaid tuleb leida ka väljaspoolt kooli, siis see küsimus sellises kontekstis ei oma enam erilist olulisust. Samuti tekib segadus, kuna vastajad on oma eriala mitmeti kirjutanud.

KARTULI TEST

Seda testi oli lihtsam koostada, kuna küsimused on kontreetsete faktide kohta.

Selle küsimuse vastutuste juures mind üllatas, kui paljud teadsid õiget vastust.

Selle küsimuse jaoks oleks tulnud kasutada teist formaati.

Mina valisin analüüsimiseks Kreete Rõõmu lõputöö „Koostöö lapsevanema ja lasteaiaõpetaja vahel lapse lugema õpetamisel“.
Autor põhjendab uurimistöö vajalikkust asjaoluga, et lapsevanemate ootused lasteaiaõpetajatele on lapse lugema õpetamisel väga erinevad. Lapse lugema õpetamine ning ning lasteaia ja kodu vaheline koostöö on väga aktuaalne teema. Sellest lähtuvalt kujunes autoril uurimuse teema, sest tegeledes lasteaias eri vanuses lastega ja nähes erinevate lastevanemate teadmisi/kogemusi#oskusi laste lugema õpetamisel, vajavad lapsevanemad suunamist lasteaiaõpetaja poolt.
Autor tõstatas järgmised uurimisküsimused:
Milliste tegevuste kaudu saab lasteaiaõpetaja lapse lugema õpetamisel koostööd lastevanematega kõige paremini luua?
Millised on lapsevanema ootused õpetajale lugema õpetamisel?
Millised on tegurid, mida loob lapsevanem/õpetaja, et koostööd hoida?

Uurimistöö eesmärgiks on välja selgitada lasteaia ja kodu koostööd toetavad tegurid  lugema õpetamisel ja lasteaiaõpetaja pedagoogilised lähenemised koostöö edendamisel.
Uurimistöö struktuur on ülesehitatud järgmiselt:
töö koosneb neljast peatükist, milles esimeses peatükis antakse ülevaade teoreetilistest lähenemisviisidest lapse lugema õpetamisel, teises  peatükis käsitletakse lapsevanema ja lasiteaiaõpetaja koostööst lapse lugema õpetamisel. Kolmandas peatükis kirjeldatakse uurimuse eesmärki ja meetodit ning neljandas peatükis analüüsitakse uurimistulemusi.

Teoreetiline osas käsitleb autor teemadena laste lugemaõpetamisel lasteaia ja kodu koostööd. Selle koostöö tähtsust ning olulisust lapse emotsionaalsel ja vaimsel kujunemisel.  Autor toob välja kui oluline on, et mänguline õppimine toimuks nii lasteaias kui kodus ning, et vanemad oma eeskujuga tekitaksid lapsel huvi lugemise vastu. Autori selle teema käsitlusest tuleb välja, et kodul on peamine roll lapse lugema õpetamisel ning et õpetajal lasub toetav ning vanemaid nõustav roll.

Teoreetilises osas leiab käsitlemist ka 3-7 aastaste laste kõne arengu eeldused. Siin autor räägib lapse kõne arengu tasemetest ning mida mis vanuses lapsega peaks tegema. Välja on toodud ka Koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast tulenevad ootused, mida erinevas vanuses laps peaks oskama. Järgmise teemana teoreetilises osas on toodud välja 3-7 aastaste laste kõne arengut toetavad tegevused. Siin toob autor välja erinevad tehnikad, mida saab erinevas vanuses lastega kõne arengu toetamiseks kasutada nii kodus kui ka lasteaias. Kõne arengut toetavate tegevustena toob autor välja seisukohad, et laps peaks kõgepealt õppima enda keha tundma ja sellega seonduvaid sõnu. Seejärel sõnu, mis seonduvad igapäevaelu ja lasteaiaga. Autor toob välja ka lastega vestlemise ja erinevate mängude mängimise olulisuse kõne arendamise seisukohast.  Lasteaia ka kodu koostööna tooba autor välja seisukoha, et lasteaiaõpetajad võiksid anda lastevanematele kaasa rühmas õpitud luuletusi ja liisusalme ning laule, et lapsevanemad saaksid kodus harjutada laspele tuttavaid salme ning nii kinnistub lapsele veel paremini lasteaias õpitu ning lapse kõne areneb järk-järgult. Kõigeparemini toetavad 5-7. aastaste laste kõne arengut need tegevused, kus lapsega tuleks mängida situatsioonimänge, kus lapsele antakse eluline situatsioon ning laps mängib selle ise järele. Oluline on, et nii kodus kui lasteaias toetatakse lapse kõne arengut läbi mängu.

Eraldi toob autor välja erinevad lugema õpetamise meetodid ning tutvustab nende sisu lähemalt. Käsitletakse  tasakaalsutatud lugema õpetamise programmi: terve rühma õpetamine, grupi õpetamine ja individuaalne õpetamine, sünteesi meetod, hääliku meetod, libisemis meetod. Samuti käsitletakse passiivse ja aktiivse õpetamise meetodeid. Autor toob väljaka kuidas erinevatel inimtüüpidele sobivad erinevad meetodid. Autor jõuab järeldusele, et kuna lasped on erinevate võimetega, siis ka lugema õppimine ei ole kõigil võrdselt jõukohane. Seega tuleb kasutada erinevaid meetodeid lähtuvalt laste individuaalsusest.

Teises peatükis käsitleb autor põhjalikumalt lapsevanema ja lasteaiaõpetaja vahelist koostööd. Toob välja erinevad aspektid, lähtuvalt lapse arengust, miks kodu ja lasteaiaõpetaja vaheline koostöö on oluline. Oluliseks peetakse operatiivse informatsiooni vahetamist nii edusammude osas kui ka edaspidiste kokkulepete osas lapse arengu toetamisel, kaasaarvatud lugema õpetamisel.

Alapeatüks tuuakse välja lasteaiaõpetaja pedagoogilised tegevused koostöös lapsevanemaga lugema õpetamisel. Autor toob siin välja õpetaja professionaalsuse olulisuse. Ning kui oluline on, et õpetajad kasutavad vaheldumisi erinevaid mänge ja meetodeid lapse lugema õppimise toetamiseks.

Eraldi alapeatükina käsitleb autor lastevanemate ootuseid koostööle lasteaiaga lapse lugema õpetamisel. Autor toob siin välja, et õpetaja suhtumine töösse on määrava tähtsusega: nende usaldusväärsus, kompetentsus, suhtlemisoskus, tolerantsus, koostöövalmidus ning eeskuju on väga olulised. Ning et head suhted on aluseks ka lugemisteemade nõustamisel.

Uurimistöö uurimismeetodiks on kvantitatiinve ankeet-küsitlus. Anketeerimine on osutunud valitus sellepärast, et see meetod annab võimaluse üldistada ning teha huvitavaid järeldusi paljude respodentide vastustest. Anketeerimise tugevuseks peab autor asjaolu, et respodent saab vastata endale sobivas kohas ning endale sobival ajal. On võimalik saada palju anonüümseid andmeid, mida saad hiljem väga edukalt enalüüsida ning mida võimaldab ankeedi kirjalik vorm. Uurija on antud meetodi puhul erapooletu.
Uurimistöö valimi moodustasid 5-7. aastaste laste lapsevanemad ning õpetajad. Uuritavateks olid Tallinna Mustamäe kolme lasteaia lapsevanemad ning lasteaiaõpetajad. Valimi valikul oli määravaks asjaolu, et kust selles vanuses lapsed hakkavad huvi tundma lugemise vastu ka lapsevanemad hakkavad siis huvi tundma lugema õpetamise vastu. See eeldab ka paremat koostööd lasteaiaõpetaja ja lapsevanema vahel. Lastevanematele ja lasteaiaõpetajatele koostatud küsitluse küsimused on mõningate erinevaustega, kuid annavad vastuse samadele uurimisküsimustele.

Lastevanematele mõeldud ankeedil olid küsimused, millele autor soovis vastuseid saada lastevanemate ootustest lasteaiaõpetajatele koostöös lapsevanematega lapse lugema õpetamisel. Lasteaiaõpetajatele mõeldud küsitlusee kaudu soovis töö autor saada erinevaid tegevusi, mida õpetaja teeb lastevanematega koostöö loomisel ja hoidmisel lapse lugema õpetamisel.

Antud töö puhul on tegemist poolstruktureeritud ankeetküsitlusega, milles olid avatud küsimused, valikvastustega küsimused ning küsimused, kus vastaja sai hinnata kolme palli süsteemis. Meetodi puuduseks on asjaolu, et tagastatud ankeetküsitluste arv ei ole sajaprotsendiline. Küsimused võivad olla mitte üheseltmõistetavad, sest inimeste arusaamad pedagoogilistes teemades ona erinevad. Vastused võivad olla pinnapealsed.

Peamiste uurimistulemustena selgus järgmine:

1. Nii lapsevanemad kui õpetajad teadvustavad endale, et laps õpiks lugema, kui tekitatud huvi lugemise vastu. Koostöö lapse lugema õpetamisel luuakse kõige paremini läbi igapäevaste vestluste, kuhu lapsevanem ei pea eraldi oma aega planeerima.
2. Peamisteks lapse lugema õpetamise tegevusteks nimetasid õpetajad tähtede õppimist, häälikute kuulamist ja raamatute vaatlust. Veel tuli välja, et nimede kirjutamine aitab last lugema õppimisel. Vaid ligi pooled vastanud õpetajatest pidas peamiste tegevustena oluliseks silmaringi avardamist ning luuletuste õppimist. Vastustest sai autor järeldada, et staažikatel õpetajatel on välja kujunenud kindlad tegevused, mida heameelega lastega tehakse, sest need tegevused on varasematele kogemustele tuginedes olnud kõige kasulikumad ning need õpetajad, kellel veel niipalju kogemusi ei ole, katsetavad erinevate tegevuste kaudu, mis lastele on parim.
3. Laste lugema õpetamisel kasutavad õpetajad enim pildikaarte koos kirjeldustega, sõnakaarte ja häälega esemete hääldamist hommikuringis. Uuringutulemused näitavad, et õpetajad peavad oluliseks kasutada mänge laste lugema õpetamisel.
4. Last ümbritsevat keskkonda peetakse väga tähtsaks nii lastevanemate kui ka õpetajate seas. Uurimusest selgus, et lasteaiaõpetajate arvates soodustavad täheklotsid/tähekaardid ja lugemisnurk/lugemispesa/kirjaoskuskeskus kõige paremini lapse lugema õpetamist. Sellest järeldas autor, et lasteaiaõpetajad tahavad juba lapse varases eas, et lapsed tutvuksid tähtede kirjapildiga, sest siis ona nad kõigele uuele avatumad ning neile jääb kõik kiiremini meelde. Autor leiab, et igas lasteaiarühmas peaks olema lugemispesa, kus oleks eksponeeritud erinevaid raamatuid, mida laps saab igal hetkel vaadata. Väheoluliseks pidasid vastajad kirjanäidiseid seinal, teatrid käimisi ja raamatutegelaste külla kutsumist. Selle arvamuse põhjuseks arvas autor olevat täiskasvanu enda vähese huvi raamatute või teatri vastu.
5. Lapsevanemad ootavad õpetajatelt laste lugema õpetamisel eelkõige ausat suhtumist lapse arengusse ning pidevat tagasiside saamist, samas eeldatakse, et lugema õpetamisega mingil määral tegeletakse lasteaias, kuid mitte ükski respodent ei arvanud, et ainult lasteaiaõpetaja peab lapsele lugemist üksinda lasteaias õpetama. Lapsevanemad soovivad saada õpetajatelt nõuandeid ja soovitusi, mida kodus lapsega teha, et lugema õpetamine oleks edukas.
6. Õpetajad on rohkem valmis kaasama erialaspetsialiste, kui tekib probleeme kui tekib probleeme lugema õpetamisel, kui lapsevanemad. Töö autor järeldas sellest, et lapsevanemad ei teadvusta endale piisavalt kui vajalik on erialaspetsialistide kaasamine, kui lapse arengus on tekkinud probleeme, mille lahendamiseks õpetajal puuduvad vajalikud oskused või teadmised.
7. Uuritud valdkonna kohta väidab autor, et järjest rohkem ollakse valmis tegema koostööd lastevanemate ja õpetaja vahel, sest lastele soovitakse paremaid tulemusi lugema õppimisel ning on teadvustatud, et ainult koostööd jõutakse tulemusteni.

Minu arvamuse kohaselt oleks töö teoreetiline osa võinud olla põhjalikum. Väga palju viidati erinevatele allikatele kuid teemakäsitlus oli pisut pealiskaudne. Samuti oleks võinud empiirilises osas küsimused olla konkreetsemad ja spetsiifilisemad. Küsimused olid pisut laialivalguvad ning küsitluses osalenutel oleks ehk kergem vastata olnud ning autoril hiljem konkreetsemad analüüsi tulemused tulnud, kui küsimused oleksid paremini läbimõeldud olnud. Samuti ei tulnud minu arvates tööst välja, mille jaoks seda teemat uurida oli tarvis. Enamus vastuseid, mis uuringu käigus saadi olid ka varasemalt juba teada. Olulist uut teadmist uuring ei andnud. Ma oleks oodanud autori poolt väljapakutavaid ideid kuidas uuringutulemustele tuginedeslastevanemate ja õpetajate koostööd parandada laste lugemisoskuste omandamisele kaasaaitamisel. Mis võiksid olla konkreetsed sammud mida nii õpetaja kui ka lapsevanem peaks tegema, et koostööd parendada. Antud formaadis tundib mulle et kõigile uurimisküsimustele töö autor vastuseid ei saanud.

Minu jaoks oli uueks teadmiseks see, et erinevate inimtüüpide puhul on tulemuslik erinev õpikäsitlus. Matemaatilik-loogilise intelligentsusega inimesel on lihtsam õppida lugema tekste, mis sisaldavad numbreid või õppida lugemist arvuti kaudu. Ruumilis-visuaalse mäluga lastel on kõik pildid hästi meeles ning nad suudavad lugeda juba väga väikesena terviksõna, kuna laps on pilti varem näinud ja tal on see mälus olemas. Muusikalise-intelligentsusega inimesed omastavad tähti paremini siis kui neile laulda või rütmiga tähed selgeks teha. Kehalis-kinesteetilise intelligentsusega lapsele jääb tähtede õppimine paremini meelde kui nad saavad tähed ise läbi teha. Sotsiaalselt arenenud lapsed õpivad kõige paremini siis, kui neil on tuttavad inimesed ümber ning nad peavad tegema tegevusi läbi koostöö. Enesekohase intelligentsusega inimesed tahavad õpitut mitu korda ise omaette läbi mõelda. Loodusalaselt arenenud lapsed õpivad kõige paremini siis, kui nad saavad oma teadmisi kontrollida ning looduses viibida. Selle töö põhjal oleks huvitav edasi uurida kuivõrd õpetajad nõustavad lapsevanemaid ning mis materjale ja infot nad lastevanematele jagavad toetamaks lastevanemate teadlikkust lapse lugema õppimise toetamisel.

Võimalikud uuringud haridustehnoloogilises kontekstis.

Kõnealust uurimistööd lugedes tekkisid mul mõtted, et haridustehnoloogilises kontekstis oleks põnev uurida järgmisi teemasid:

Haridustehnoloogilised vahendid eesti keele lugemise algõppes ning nende efektiivsus.

Selle teema juures saaks uurida milliseid tehnoloogilisi vahendeid on juba olemas, et aidata lastel emakeeles häälikuid, tähti ja lugemist õppida. Milline on õpetajate suhe nendesse vahenditesse ja kui palju neid kasutatakse. Millistest vahenditest puudust tuntakse, kui tuntakse.

Õpetajate valmisoleks kasutada õppemetoodikas tehnoloogiavahendeid lugema õpetamisel alushariduses.

Siin saaks uurida õpetajate valmisolekut kasutamaks tehnoloogiavahendeid lugema õpetamisel. Kas ja kui palju nad digivahendeid kasutavad? Millist tuge vajavad? Mis on tehnoloogia kasutamise eelised? jne.

Lapsevanemate arusaamad tehnoloogiavahndite kasutamisest laste lugema õpetamisel.

Selle teema all saaks käsitleda lastevanemate vaateid tehnoloogia kasutamisele. Kui palju nad teavad võimalikest tehnoloogiakasutusvõimalustest selles kontekstis? Kui palju nad ise oma lastega kasutavad neid? Lastevanemate seisukohad tehnoloogiavahendite kasutamisel. Millised on nende ootused lasteaiale seoses tehnoloogiavahendite kasutamisega?

Tehnoloogiavahendite kasutamine õpetaja ja lastevanemate koostöö parendamisel.

Mis on levinumad suhtluskanalid lapsevanema ja õpetaja vahel? Nende kanalite plussid ja miinused. Õpetajate ootused lapsevanematega suhtlemisel. Lapsevanemate ootused õpetajaga suhtlemisel. Kuidas saaks suhtlemist meie kiires igapäevaelus efektiivsemaks muuta. Kas tehnoloogia tõrjub välja personaalse suhtluse? jne

Teemad on põnevad ja neid saab uurida mitmest erinevast vaatenurgast. Kuna tehnoloogia on meie igapäevane kaaslane, siis seda tõrjuda ei saa ja seda tuleb õppida kasutama ära kõige kasutoovamas võtmes. Tehnoloogia peaks meie elu mugavamaks ja lihtsamaks tegema ja mitte vastupidi. Tuleb arvestada ka seda, et meie lasteaiaealised lapsed on kasvanud üles tehnoloogiamaalilmas, see on neile tavaline. Meie, täiskasvanud peame suutma selles meie jaoks uues maailmas kohaneda.

 

DigCompEdu on 2017.aastal Euroopa komisjoni poolt välja antud raamistik, mis reguleerib kõikide Euroopa haridustöötajate digipädevusi. Analüüsisin enda digipädevusi lähtdes DigCompEdu pädevusmudelist.

 

VALDKOND	TASE	PÕHJENDUS
1.   Professionaalne kaasatus	B2	Tunnen, et olen pädev suhtlemises digivahendite kaudu.
1.1 Organisatsiooni kommunikatsioon	C1	Olen oma varasemas töös (mitte haridusvaldkonnas) tegelenud ettevõttesisese kommunikatsiooni haldamise ja manageerimisega.
1.2   Professionaalne koostöö	B2	Hindan kõrgelt meeskonna koostööd ning info jagamist kollegide vahel. Olen seda ka oma varasematel töökohtadel praktiseeriunud.
1.3 Enese peegeldav tegevus	A2	Ülikooli ainete raames olen tutvunud mitmete innovaatiliste digivahenditega ning olen neid hakanud ka kasutama koolis ettenähtud õppetegvuste läbiviimisel ning mitmeid rakendusi olen ka oma laste peal kodus praktiseerinud. Kuid pen oluliseks selles valdkonnas oma teadmisi täiendada.
1.4 Digitaalne järjepidev professionaalne areng	B2	Kasutan digitaalseid vahendeid ja andmebaase enese täiendamisvõimaluste leidmiseks. Kasutan palju ülikooli tasulisi andmebaase, leidmaks erialakohaseid uusimaid artikleid ja uuringuid.
2. Digiressursid
2.1 Digiressursside valimine	A2	Olen teadlik mõningatest digitaalsetest ressurssidest, mida kasutada. Kuid kuna ma aktiivselt õpetajana ei tööta, siis arvan, et ettevalmistus vahendi kasutamiseks õppetöös nõuab hetkel minult veel ülemäära palju ajalist ressurssi, seega arengupotentsiooal antud valdkonnas on täiesti tuntav.
2.2 Digiressursi loome ja muutmine	A2	Olen ülikoolis õppetöö käigus pidanud looma erinevates keskkondades õppevahendeid. Sellega piirdub minu kogemusi hetkel. Tunnen, et pean antud valdkonnas veel ennast täiendama.
2.3 Digiressursi haldamine, kaitsmine ja jagamine	B2	Olen teadlik andmekaitse seadusest ning oskan sellest lähtuvalt oma tegevusi teostada.
3. Õpetamine ja õppimine
3.1 Õpetamine	B1	Ma ei ole töötanud tegevõpetajana. Minu senine kogemus põhineb praktikatel läbiviidud tegevustes, kus olen digivahendeid õppetegevustes kasutanud.
3.2 Juhendamine	B2	Lasteaias laste juhendamisel eelistaksin pigem otsest juhendamist. Küll aga on  oluline vajadusel juhendada lapsevanemaid Eeldan, et see toimuks kas e-maili, Eliisi keskkonna, GoogleDrive-i või  facebooki grupi kaudu.
3.3 Grupitööd	B2	Grupitöödega puutun palju kokku ülikoolis. Peamised keskkonnad, kus grupitöödega seoses suhtlemine on Facebooki Messenger ja GoogleDrive.
3.4 Eneseregulatsioon õppetöös	B1	Oma igapäevase kalendrina kasutan GoogleCalender-i, see on mugav ja operatiivne, sest saan alati erinevates seadmetes oma kontole sisse logida ja kogu info on mugavalt käepärast. Oma õppematerjalide säilitamiseks kasutan GoogleDrive-i. Samas ei ole ma teadlik teistest võimalustest, seega pean enese arendamist ka selles valdkonnas oluliseks.
4. Hindamine
4.1 Hindamisstrateegiad	A2	Tegevõpetajana ei ole ma töötanud, mis teeb enesehindamise keeruliseks. Õppetöös kasutaksin Kahooti, LearningApps keskkonda ning GoogleFormsi tänaste teadmiste põhjal.
4.2 Tõendite  analüüs	A1	Tänastele teadmistele tuginedes oskaksin kasutada õppemänge (Kahoot, LearningApps), milles tagasiside avaldub koheselt kui õpilane on teinud vastustes valiku. Latevanematele informatsiooni andmisel kasutaksid Eliisi keskkonda ja emaile.
4.3 Tagasiside ja planeerimine	B1	Tegevõpetajana ma töötanud ei ole, seega tuginen ülikoolis ettevalmistatud õppetegevustele. Tagasisidestaksin lastele pigem sõnaliselt. Lastevanematele individuaalselt nende lapse kohta saab tagasisidet anda nii Eliisi keskkonnas kui emaili teel. Põhjalikum vestlus toimuks arenguvestluste käigus. Jooksvat tagasisidet eelistaksin anda vanemaga vesteldes.
5. Õpilastele võimaluste loomine
5.1 Digivahendite kättesaadavus ja kaasatus	B1	Raske hinnata, kuna ma tegevõpetajana ei tööta. Niipalju kui olen praktikatel käinud olen alati kasutanud digivahendeid (kui lasteaed on seda võimaldanud) ja teinud vahendid kättesaadavaks kõigile tegevuses osalevatele lastele.
5.2 Diferentseerumine ja isikust lähtumine	B2	Praktikal läbiviidud tegevuste käigus olen arvestanud laste erinevate individuaalsete aregutasemetega ning vastavalt sellele läbiviidavad õppetegevused koostanud selliselt, et iga laps saaks osaleda vastavalt oma oskustele.
5.3 Aktiivne õpilaste kaasamine	B2	Praktikal läbiviidud õppetegevustes olen lapsi aktiivselt kaasanud. Kõigi minu kavandatud õppetegevuste üks kindel eesmärk on lapse aktiivne osalemine. Digivahendite kasutamine on väga hea viis kuidas lastes tähelepanu äratada ja nad kiirelt tegevusse kaasata, sest see on lastele tõeliselt põnev.
6. Õpilase digikompetentsi hõlbsustamine
6.1 Meedia informatsioon ja kirjandus	B1	Kuna lasteaia lapsed iseseisvalt internetist informatsiooni ei otsi, siis on laste digikäitumine küllaltki täiskasvanu suunata. Seega saab lapsi suunata hariduslike mängude lehtedele ja aidata neil õppida seal lehtedel navigeerima. Olen aga teemaga kokku puutunud oma laste kasvatamisel, kui vanemas kooliastmes on väga palju vaja internetist vajalikku ainepõhist informatsiooni leida.
6.2 Digi-kommunikatsioon ja koostöö	B1	Digikommunikatsioon on vältimatu tänapäeval täiskasvanute hulgas. Lasteaia kontekstis olen sellega kokku puutunud lapsevanema vaatepunktist. Tihti on vaja midagi rühma vanematega kiirelt otsustada ja selleks tuleb kasutada digitaalseid kanaleid. Toimivad ühtsed rühma emaili listid kui ka GoogleForms küsitlused kui on vaja midagi hääletada.
6.3 Digitaalse sisu loomine	B2	Digitaalse sisu loomisega olen kokku puutunud hariduvaldkonnas vaid seoses ülikoolis ettenähtud töödega. Oma varasemates töökohtades olen hallanud nii ettevõtete kodulehti kui ja ettevõttesisest infovahetust.
6.4 Vastutustundlik kasutamine	B2	Võtmesõna siin on eesmärgipärane kasutamine. Olen seda meelt, et tänased lasteaia lapsed on tulevikus tööturule sisenedes olukorras, kus tehnoloogia ümbritseb meid tunduvalt rohkemal määral kui täna. Ja seega on teadlik tehnoloogia endakasuks tööle panemise oskus väga vajalik. Samas tuleb täna õppetegevusi planeerides silmas pidada, et planeeritud tegevused toetaksid ka vajalikke „pehmeid valdkondi“, nagu meeskonnatöö, loovus jms.
6.5 Tehniliste probleemide lahendamine	A1	Väiksemate probleemide korral kui ma ka ise ei oma koheselt infot kuidas probleemi lahendada, siis oskan ma otsida infot, kuidas probleemile lahendus leida. Tarkvaraliste probleemidega ma siiski hakkama ei saa ja vajan selleks spetsialistide teenuseid.

Personaalne aregukava

Esmaseks eesmärgiks oleks kõikides valdkondades saavutada B2 ehk eksperdi tasand.  Samas nendes valdkondades, kus pean ennast juba B2 tasandi omandanuks on minu eesmärgiks oma teadmisi täiendada, saavutamaks C1 tase.

Teiseks eesmärgiks oleks oma teadmisi haridusvaldkonna põhiselt täiendada ja praktiseerida, sest hetkel ei ole ma tegevõpetajana veel töötanud.

 

 

Illustratsioon: Jess Engle http://www.jessengle.com/

Teema – Soovin saada teadmisi juurde konkreetsetest õpimängude loomise võimalustest. Milliseid erinevaid keskkondi ja kuidas saab kasutada. Käsitleda võiks erinevate tehnoloogiavahendide kasutamisvõimalusi.

Eesmärgid – Tahan ise oma tööd uuenduslikke tehnoloogiavahendeid kasutada ning selleks sooviks siin aines saada mingi esmase ülevaate nendest vahenditest, et siis hiljem ise saaks valikuliselt ennast mingi vahendi kasutamise osas põhjalikumalt koolitada. Ma leian, et tehnoloogiavahendite kasutamine alushariduses on tänasel päeval väga vajalik, et meie lapsed kasvaksid ajakohase õpikäsitlusega, kuid tunnen, et mul endal oleks vaja ennast neis teemades täiendada.

Strateegiad – Ma loodan, et siin aines tutvustatakse erinevaid võimalusi, keskkondasid ja vahendeid ning seejärel saan ma endale huvipakkuvamates valdkondades ise juurde õppida.

Vahendid/ressursid – Haridustehnoloogia ainest lähtuvalt on peamiseks vahenditeks internet ja erinevad tehnoloogilised vahendid. Väga kasulikukspean ka spetsialistide arvamusartikleid erinevate tehnoloogiavahendite kohta. Oma ootused ja lootused olen pannud õppejõu peale, et tema jagaks meile võimalikult palju infot, kust materjale leida.

Hindamine –  Eesmärgi olen saavutanud siis, kui oskan oma töös teatud tehnoloogilisi vahendeid ja online keskkondi rakendada. Kui ma suudan seda tegevust ka lõimida eri valdkondadega õppetöös ning laste silmad sellega särama panna, sest nad endalegi märkamatult saavad uusi teadmisi, siis arvan, et olen oma eesmärgi saavutanud. Kuida eks selle aja peale on juba uusi tehnoloogiavahendeid juurde tulndu, nii et õpiprotsess näib suhteliselt elukestev.

 

Tänapäeva ühiskond on interneti ühiskond ning minu arvamuse kohaselt ei peaks olema kõneall mitte, kas lapsed peaksid tehnoloogiat tabrima või mitte, vaid kuidas õigesti rakendada tehnoloogiat, et see toetaks laste mitmekülgset arengut. Kõige suuremaks probleemiks on vanemate ja ka lasteaia õpetajate ebapiisavad teadmised tehnoloogias. Kui täiskasvanud ei valda teemat, siis ei oska nad ka lapsi juhendada ja näha tehnologia ohukohti. Siit tulebki välja probleem, kus lapsed tarbivad näiteks meediat  ilma eelneva täiskasvanu poolt tehtud selekteerinuguta. Tihtipeale koduses keskkonnas on laste peamiseks kokkupuuteks internetiga Youtube kanalilt videote vaatamine. Alates Peppa multifilmidest kuni üllatusmunade avamiseni. Samas on Youtubes suur oht ka lastel sattuda sobimatute ja vägivaldsete videoteni.  Liialt aktiivne ja vanusepoolest sobimatu tarbimine tekitab aga lastel sotsiaalseid probleeme, põhjustab agressiivset käitumist ja avaldab kindlasti ka mõju laste väärtushinnangute ja käitumismustrite kujunemisele. Kui lapsed veedavad internetis või televiisorit vaadates mitemeid tunde päevas, siis vaieldamatult see mõjutab tugevalt nende arengut. Laste sõnavara ja sotsiaalne käitumine on esmased arnegukohad, mis kannatavad.   Siinkohal arvan, et tähelepanu tuleks pöörata  vanemate harimisele tehnoloogia valdkonnas. Teha  kättesaadavaks info erinevate lastele sobivate infokanalite kohta. Lasteaedades võiks läbi viia ka lastevanematele infotunde, kus nendel teemadel eksperdid räägiksid.

Ka lasteaia õpetajaid tuleks regulaalselt koolitada tehnoloogia valdkonnas. Et nad oleksid kompetentsed nii oma igapäevatöös lastega tehnoloogiavahendeid kasutama, kui ka lastevanemaid nõustama, milliseid allikaid kodus koos lastega kasutada.

 Minu arvamusel peaks lasteaedades lapsed  tehnoloogiavahenditega mõtetsatud ja eesmärgipärase tegevuse käigus kokku puutuma ja see peaks olema õppetegevuse loomulikuks osaks. Tehnoloogia kasutamine õppe-ja kasvatustöös aitab kaasa tänapäeval vajalike oskuste arendamisel ning lapsed on kooli minemise ajaks omandanud juba algteadmised tehnoloogia valdkonnas. Õppe- ja kasvatustegevustes on vajalik kasutada erinevaid tehnoloogiavahendeid, kuid neid vahendeid tuleb kasutada lõimituna teiste tegevustega. Et ei jääks varju laste suhtlemisoskuste ja loovuse arendamine. Täna paljud lapsed ei oska mängida – neil ei tule ühtegi “head mõtet”. Kui lastele pakutakse vaid tehnoloogiat ja valmis produkte on nende areng päristud.  Ja see seab ohtu laste algatusvõime ja loomingulise mõtlemise arengu, mille tulemusena hilisemas elus on neid keerulisem hakkama saada, sest tänapäeva ühiskond vajab inimesi, kes julgevad tulla välja uute ideedega ja julgevad katsetada ja põruda ning uuesti taas proovida.

Lastele mõeldud tehnoloogia kasutamise protsess peab olema mänguline, lastele huvipakkuv. Ka interneti ohtlikkust tuleb lastele mänguliselt selgitada. Teema käsitlemine peab olema lapsest huvist lähtuv.  Meediakanalite sisu tutvustamise kõrval tuleks lastele tutvustada ka tehnoloogia kasutamise põhimõtteid. Mis on normid, reeglid?  Mis on eetiline käitumine internetis jne.  Kui selle õpetusega algust teha juba lasteaias, siis saaks ehk vähendada ka täna väga aktuaalset probleemi – küberkiusamist.  Kui lapsele on juba lasteaias mänguliselt õppides sisse harjunud käitumisnormid, et nii nagu on käitumisnormid kui me inimestega reaalselt kohtume on  need normid olemas  ka internetis käitudes.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tehnoloogiast tuleb teha sõber mitte vaenlane. Tuleb näha võimalusi, mida tehnoloogia pakub. Täna on laste stardiplatvorm elus juba selline, kus infot tuleb väga palju ja info kättesaamine on kiire. Lastele tuleb luua keskkond, kus nad saavad oma uudishimu rakendada ja seda ka tehnoloogia valdkonnas. Kui me ei tea, mis see arvutimaailm on, siis tuleks kasvõi alustada sellest, et võtta vana arvuti ja see lastega lahti lammutada ja vaadata, mis arvuti sees reaalselt on ja siis sealt edasi juba hakata uurima mis on internet ja mis infot me sealt saame, kuidas me seda sealt saame ja mida me selle infoga teeme.

 

Kasutatud kirjandus:

K. Vinter, A.Siibak, K.Kruuse Meedia mõjud ja meediakasvatus koolieelses eas.  http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/4_2010/lugu2.pdf

 

 

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. — Eesti vanarahvatarkus

Tere, mina olen Kati ja aasta tagasi otsustasin võtta elus vastu veel ühe väljakutse ning alustada taaskord kooliteed täiesti uues valdkonnas. Nimelt otsustasin õppida alushariduse pedagoogiks.

Arvan, et olin selleks hetkeks selle otsuse jaoks piisavalt valmis. Olin kogunud küllaldaselt elukogemust nii laste kasvatamise alal kui ka muudes eluvaldkondades. Nii siis otsustasin suunduda uude eluetappi, et tegeleda teemadega, mis mind ennast väga kõnetavad ning on südamelähedased. Samas paelus mind ka praegune ajajärk haridusvaldkonnas, kus nii palju muutusi on toimumas.

Minu põlvkond on selles suhtes õnnelik, et näeme nii vana haridussüsteemi kui ka uue innovaatilise süsteemi ehitamist. Siis olekski hea, kus saaks ise ka kaasa rääkida nendes teemades.